På norsk

Lasseartihkkal Sámi skuvlahistorjá 4-girjái. Davvi Girji 2010.

Anders Larsen:

Beaive-álgu

Anders Larsen
(Foto: Tromsø Museum

Anders Larsen (1870–1949) lei Návuonas eret. Son lei daid hárve sámiid gaskkas geat ožžo oahpaheaddjioahpu Romssa semináras, ja son barggai oahpaheaddjin Reaššvuonas Álttáš (1899-1902), Riehppovuonas ja Jáhkovuonas Fálesnuoris (1895-97?, 1902-18) ja Harstadas (1918-40).

Ovttas vieljaisisguin álggahii aviissa Sagai Muitalæggje, mas son lei doaimmaheaddjin. Larsen čálii vuosttaš sámegiel romána, Beaivvi álgu, mii vuosttaš háve almmuhuvvui 1912:s ja prentejuvvui ođđasit dalá sámi čállinvuogis 1969, ovttas Pedar Jalvi divttaiguin ja noveallaiguin oktasaš tihttaliin Sátnedáidu. Dát fas almmuhuvvui ođđa čállinvugiin 1982:s.

Romána govvida sámebardni ovdáneami bajásšaddama rájes dassái go son šeaddá sámegiela ja kultuvrra bealušteaddjin. Dás mii leat viežžan guokte bihtá, mat muitalit álggos váldopersuvnna skuvlaáiggi birra ja dan maŋŋá su jurddagat sámegiela birra čállingiellan.

Siidologut čujuhit girjái Sátnedáidu, Universitetsforlaget 1982.

s. 52-53

Ábo leai deavdan 8 jagi ja galggai dal skuvlla álgit vázzit. Son leai siiddas oahppan dovdat bustávaid ja bidjat daid sátnin. Muhto siiddas sárdno dušše sámegiela, ja skuvllas oahpahuvvui aivvefal dárogillii.

Ábo leai sakka áibbasan dan beaivvi maŋŋai, go son galggai skuvlii beassat. Muhto go son leai leamaš moadde beaivve skuvllas, de son dolkagođii fargga. Son láittastuvai; das go son i ipmirdan maidige das, maid oahpaheaddji sártnui. Oahpaheaddji su mielas dušše molžžardii.

Dat leai lossat Ábui oahppat dárogiela lohkat, muhto son leai ge gal juo nu áŋgir, ja nu buorre muitu leai sus, ahte son fargga máhtii bajil dan vihtta oasi kátekismusis. Muhto i son gal ádden das galle sáni. Su kristtalašvuodadiehtu dain vuosttas skuvlajagiin leai dušše dat maid son siiddastis leai gullan eatnistis Ipmil birra. Skuvllas oahpai son johtilit čállit. Oahpa-headdji rámidii su.

Ábo, mu iehčan čeahpes rist-bárdni, lávii Ábo boares risteadni álo dadjat go skuvllamánat bohte su vissui. Ábo i liikon duođi ge dasa, go Gáddja risteadni duojasii rámidii su. Son oinnii ahte eara mánat mojohalle ja hárdigohte su máŋgga láhkai. Si njivke, go olgun bohte su ovddal, nu go Gáddja-áhkku: «Ábo, mu čeahpes ristbárdni». Si diehttelas ge gáđaštedje su; muhto Ábo dovddai ieš ge maiddai ahte i son lean ánssášan buot dan rámi maid risteadni attii sutnje. Dáiddii risteadni rámidan su, dušse dan dihtii go son leai ald ristbárdni. Mahka sutnje Ábo leai šaddan nu čeahppi. Ja go Ábo nu jurddašii - nu láhttastalle maiddai eara mánat ge - de sutnje i šat njálggiidan ollin ge risteatni rápmi.

Siiddas veallai dávja Ábo dan vuollegis lovttas ja čálii ja rehkenasttii viššalit. Muhtumiin son vajaldahtii buot, vajaldahtii muoraid guoddit sisa. Earat fertejedje rávkat su máŋgga geardde, ovdal go de dáikkihii. Dalle lávii su boarraseamus oabba skuhččestit:

- «Boade dal vulos! It han gal dáidde galgat šaddat kánttorčállin».

Dan i gal jáhkkan Ábo ieš ge.

Danne dagai dat su millii baha. Duot sánit čukkojedje su.

s. 110-112

Dat hearvas eahketboddu njuorasmahtii su miela, ja son čohkkai dál maiddai ovtta muitobáikkis. Ovdalaš fearanat badjanedje sutnje muitui, nubbi nuppi maŋis. Dat šattai dego okta ráidu, mas i boahtan geahči: mánna-ja nuorravuođa ilut ja morrasat. Fargga ávvudii son rat jitnosit, fargga leai son nu lossa mielas ahte čierrasat gosi bohte.

Son čohkkai dál jura seamma vuovderavddas gos son mánnan leai ávus viegadan ja gaskan vajalkeahtesnásttiid ja čiŋahan daiguin su smávva oappaidis ja iežas.

Ja aiddo das dat leai, celkkii son alccesis ja nuvkkihii oivviinis.

Muhto sutnje bođii dál maiddai muitui mo son mánnan dan vuovddis leai lohkan ja lohkan dárogiel kátekismusa, máŋgga geardde gitta dassažii go ieš ge čierrugođii. Dat leai sutnje nu menddo lossat ja amas oahppat.

Muhto okta dáhpahus - sutnje leai dat šaddan olles dáhpahussan - leai erenoamažit báhcan sutnje muitui:

Maŋŋil go son leai konfirmerejuvvon, gulai son muhtumiin ovtta badjesámegándda lohkamin sámegiel biibalhistorjja, ja dalle aivve vuohččan dovddai son man geanoheapmi son datte leai, son guhte i sahttan lohkat baljo ovtta ge sáni sámegiela, su iežas eatnigiela. I goassige ovdal lean son gáddan iežas nu dáidemeahttumin go dalle. Son heahpanii sakkarat. Badjesámegandda lohkan čuojai ain guhka maŋŋil su beljiin.

Ja dalle dagai son ieš iežainis dan lohpadusa ahte son galga oahppat sámi lohkat, máksos maid mávsseš. Sutnje šattai dat oamedovdoásšin.

Son osttii alccesis sámegiel girjjiid. Son čuokkui daid váibbatkeahttai ijatbeaivvi, dego dat olmmoš geas mielat leat seahkanan, ja son oahpai guhki duohkai; muhto i son datte duhtan vel dasa ge.

Son dego gulai álelassii dan váivvalaš vávjima ja hiddjedeami: «Don máhtat čállit dárogillii; muhto gutta-guttaš it be máhte ge sámegillii čállit!»

Son i ožžon rafi.

Cealkemeahttun viššalvuodain álggii son bargat oahppat sámegiela čallit. Čálii ja čálii sámegiel girjjiid mielde. I astan favdnadit oađđit ge. Dasa gohccai, dasa váibbai. Ja son oahpai maŋimusta. Muhto vuoi, mo son barggai! Go son leai oahppan eatnigielas sihke lohkat ja éállit, de šattai son hui ávvui.

Leai dego livččii olles máilmmi vuoitan! - Ja son ráhkistišgođii dál máŋggageardasaččat eatnigielas. Ja son jurddašigođii dál, ahte galggašedje leat skuvllat gos juohke sápmelaš beassa geahppaseappot oahppat lohkat ja čállit eatnigielas.

Ja son muitai maiddai, go son dal das čohkkai, mo čeavlas dážabártnit boagustedje su go son mánnan darogiela molžžai. Muhtumiin son njunnadii. «Sárdnot dal di ge sámegiela. Oaidnibehtet makkar lea», lávii son dalle skuhččestit.

Ja su jurdagat manne dal guhkkasii boahtte áigai. Sutnje bohte rat oainnahusat. Son oinnii sámesoga boahtte aiggi: Dat leai joavdan stuora árvui, bajasčuvgehussii, ja áiggalas buorredillai, nu ahte vel juohke dáža ge, gi diđii su máttarvánhemiin leai veahaš ge sámevarra, gahčai jearakeahttai dan muitalit; das go áiggit ledje earahuvvan nu ahte dat adnojuvvui oalle gudnin ahte gullat dan árvvus adnojuvvon sámesohkii.

Son oinnii sámiid Kanaan-eatnama.

Dego dološ Moses várdadii son várrečohka alde ja oinnii Kanaan-eatnama, muhto ieš fal i beassan dan hearvas eatnamii.

Ja go son ain nollai muorramáddat guoras, de orui su mielas ahte buot su birra, eanan, muorat, jogat ja geađggit dihte maid son dal jurddašii, ja dat buohkat ledje sámiid ustibat.

Sámi skuvlahistorjá 4